Esimene september ja ligipääsetav koolitee

Esimene september on Eestis alati olnud midagi enamat kui lihtsalt koolipäev. See on triigitud valge särk, natuke liiga suur koolikott, värsked lilled ja vanemate silmis kerge liigutus. Ka Pärnus näen täna hommikul lapsi, kes sammuvad rõõmsalt kooli poole. Mõne samm on enesekindel, teisel jälle natuke ärevam.

Meiegi peres on see päev eriline – mu poeg alustas viiendat klassi ning tütar neljandat. Ja kuigi lapsed on nüüd juba üsna iseseisvad, liikudes kooli vajadusel kasvõi ühistranspordiga, siis tagasivaates pole näiteks minu poja koolitee olnud sugugi sirgjooneline. Just siin kerkibki küsimus: milline näeb tegelikult välja ligipääsetav koolitee ja kas see on kõigi laste jaoks päriselt tagatud?

Mis saab ligipääsetavast kooliteest kui kool ütleb “meil ei ole ressursse”

Esimeses klassis seisis meil ees suur küsimus: kuidas tagada lapsele, kellel on ATH, talle sobiv tugi? Rajaleidja soovitas väiksemat klassi ja individuaalset tähelepanu. Pärnu Tammsaare kool tundus algul sobiv: kodu lähedal, lubati väiksemaid klasse ja tutvumispäeval räägiti, et ka individuaalset tuge saab pakkuda.

Paraku, kui Rajaleidja soovitus ametlikult koolini ja laps selle kooli nimekirja jõudis, muutus toon. Kool tunnistas, et jah, soovitus on olemas, aga “ressursse meil ei ole”. Ning lõpuks öeldi otse, et see laps selle kooli kollektiivi ei sobi ja ta tuleb mujale viia.

Ühesõnaga alguses, kui kardeti õpilaste alatäitumist, jagati lubadusi, aga kui klass tuli rohkem täis kui arvati, algas teine jutt.

Aga mis saab siis, kui mujale ei olegi viia?

Kui info ei jõua kohale

Ausalt öeldes ei olnud ma sel ajal isegi kindel, kas väikeklass on üldse meie jaoks. Enne kooli minekut ütles üks spetsialist, et “eritoega väikeklassis on äkki liiga haiged lapsed”. Selline lause hirmutab ju iga vanemat? Mida see üldse tähendab – liiga haiged? Minu laps tundus tundus mulle ju täitsa tavalisena. Kuidas mina, tavaline lapsevanem, peaksin teadma, millistele lastele üks või teine klass tegelikult mõeldud on? Ligipääsetav koolitee tähendab ka seda, et vanematel on selge ja kergesti leitav info tugivõimaluste kohta.

Vastav info ei ole ei koolide ega linna kodulehel kergesti leitav. Kui olin lapsele tegemas kooli vahetust, leidnud kooli kodulehelt kusagilt selget infot, et seal üldse väikeklass olemas on. Oli ainult tugiteenuste sektoris HEV-koordinaatori kontakt. Jah, sellest võib aimata, et mingi tugi on, aga miks ei võiks see info olla avalikult ja arusaadavalt kirjas? Just selgus ja läbipaistvus annaks vanemale kindlustunde, et ta teeb oma lapsele parima otsuse.

Linnavalitsuse kodulehel tegelikult navigeerides Valdkonnad->Haridus->Üldharidus-> Kaasav Haridus ma siiski bloki mis eritoe ja tõhustatud toe klasside eesmärgi kohta infot jagab leidsin. Minu laps siis õppimas eritoe klassis. Samas ei tunne ma kuidagi, et ta toodud kirjeldusele vastaks. Diagnoositud on küll ATH aga eelkõige avaldub see tal tavapärasest suuremas “sahmerdamises” ja keskendumisvõime puudumises.

Eritugi
Erituge rakendatakse õpilasele, kes raske ja püsiva psüühikahäire, intellekti-, meele- või liitpuude tõttu vajab puudest tulenevalt sobivat õppekorraldust ning pidevat tugispetsialistide teenust lõimituna sotsiaal- ja/või tervishoiuteenustega:
• osaajaga õpet individuaalselt või rühmas või
• pidevat individuaalset tuge klassis või
• õpet eriklassis.

Lisaks levib ühiskonnas väärarusaam, et väikeklass võrdub “lihtsustatud õpe”. Ei võrdu. Vähemalt mitte tõhustatud või eritoe klassides, kus käivad sageli just ATH-ga või keskendumisraskustega lapsed. Seal õpitakse sama õppekava järgi, aga lapsi on vähem ja õpetajaid rohkem – seega jõuab täiskasvanu tähelepanu igani. Ometi jääb info lünklikuks ja hirmud, et laps pannakse kuskile täiesti “teistsugusesse” keskkonda, võivad panna vanemat kahtlema ja edasi lükkama otsuseid, mida laps tegelikult vajaks juba kohe.

Kui laps ei mahu klassi – kas ligipääsetav koolitee on päriselt tagatud?

Kui poeg lõpuks oma ATH diagnoosi kätte sai ja väikeklassi suunati, oli olukord selline, et ta lihtsalt ei mahtunud sinna klassi – maksimaalne kuus last oli juba esimest klassi lõpetavas grupis koos.

Nii pidi ta esimest klassi kordama.  Mitte seetõttu, et ta ei oleks õppematerjali omandanud – vastupidi, ta sai hästi hakkama –, vaid lihtsalt talle polnud kohta. Õnneks oli järgmisel aastal uues, alustavas väikeklassis koht olemas ja ta sai sinna.

Aga kui palju sõltub siin jälle juhusest? Kui seda kohta ei olnud oleks kogu meie lugu võinud minna hoopis teisiti.

Väikeklass – omaette maailm

Täna on poeg õigel kohal – väikeklassis, mis teda päriselt toetab. Aga ka siin on omad varjundid. Väikeklass on paigutatud sama kooli teise majja – omaette.

Ma saan aru, miks seda on tehtud. Väiksemas majas on rahulikum keskkond ja vaiksem õhkkond, mis aitab just keskendumisraskustega lastel paremini toime tulla. See on paljuski põhjendatud – vähem müra, vähem sagimist, rohkem fookust. Samas on klassiruumid seal läbikäidavad, mis tähendab, et päriselt segajate vaba see õpikeskkond alati ei ole.

Ja ikkagi tekib eraldatuse tunne. Suure maja ja väikese maja laste vahel on selge piir – ühed on “seal” ja teised “siin”. Pikapäevarühma väikeklassi lastele ei pakuta, kuigi vanemad on korduvalt huvi tundnud ja vajadus on tegelikult suur – eriti nende laste puhul, kellele igapäevane struktuur ja järelevalve on oluline.

Sama muster kordus huviringidega. Kool pakub kodulehel hulgaliselt võimalusi, mis A ja B klasside puhul lausa ka tunniplaani integreeritud. Väikeklasside päevakavas huviringe ei ole. Kui ise uurima hakkasin, selgus, et ega neid ringe väga väikese maja lastele ette nähtud polegi. Minu poeg oleks väga tahtnud esimese ja teise klassi õpilasena rahvatantsu minna (tänaseks on huvid muutunud) – ta tundis ise huvi ja mina uurisin õpetajalt. Õpetaja küsis omakorda suure maja poolt, aga lõppkokkuvõttes jäi poeg siiski rahvatantsust ilma. See jättis paratamatult tunde, et väikeklassi lapsed on justkui teises reas.

Ka kooli ürituste ja teadetega on olnud kummalisi olukordi. Näiteks tuli kutse jõulukontserdile, adressaadiks “kogu kool”. Kuna see kattus minu tööreisiga, hakkasin kohe paanitsema, kuidas korraldada, et pojal keegi peol kohal oleks. Üksikvanemana ei saa ma alati loota, et lapse isa saab kohe minu asemel minna; elab ta ju sootuks teisel mandril ja vahel on appi tulnud hoopis vanaema. Kui aga tookord lapse käest uurisin, selgus, et tema üldse ei teadnud, et mingit kontserti toimub – väikese maja lapsi lihtsalt ei kaasatud. Õpetaja kinnitas hiljem, et “nad ei esine, aga võivad pealt vaatama tulla”.

Meie jätsime seekord minemata – nii oli logistiliselt lihtsam. Kuid hinges jäi kripeldama: miks kirjutada “kogu kool”, kui tegelikult ei peeta kõiki silmas? Sama muster kordub kevad- ja jõulupeol: suure maja lastel oma pidu ja väikese maja lastel oma.

Kusjuures ka kooli aktuse rongkäigus, kuhu lapsed on muidu sätitud klasside kaupa marsivad väikeklasside omad eraldi. Ehk siis tulevad kõige pealt 1A, ja 1B klassid siis vastavalt 2Aja 2B klassid jne ja kõige lõpus siis need V-klassid ehk väike klassid. Miks nad seal eraldi lõpus on? Miks ei võiks koos järjest marssida 5A, 5B ja 5V?

Kas me ei loo niimoodi tahtmatult kihistumist ja suhtumist “meie ja nemad”?

Ligipääsetavus on rohkem kui kaldtee

Kui räägime hariduse ligipääsetavusest, siis kaldteed, liftid ja füüsiline juurdepääs on hädavajalikud – ilma nendeta ei jõuaks mitmed lapsed üldse kooliukseni. Aga ligipääsetavus tähendab palju enamat. See tähendab, et väikeklass ei ole omaette saar. See tähendab, et kooli üritused, ringid ja pikapäevarühm oleksid päriselt kõigi laste jaoks, sõltumata nende õppekavast või klassi suurusest.

Esimene september kui meeldetuletus

Nagu eelnevalt öeldud, täna on minu poeg tegelikult õiges kohas – väikeklassis, kus teda mõistetakse ja toetatakse.

Aga tean, et paljud pered seisavad samade küsimuste ees:

• kust saada infot, millistes koolides on väikeklassid?
• Kuidas otsustada, kui spetsialistid annavad hirmutavaid ja segaseid sõnumeid?
• Kuidas tagada, et laps ei jääks koolielust kõrvale lihtsalt seetõttu, et ta õpib teises majas?

Esimene september võiks olla meeldetuletus meile kõigile: ligipääsetav koolitee ja ligipääsetav haridus ei tähenda ainult seda, et uksest pääseb ratastooliga sisse. See tähendab ka, et iga laps tunneb end kooliperre kuuluvana. Et koht koolilaval, sõprade kõrval ja õpetaja tähelepanu ei sõltu sellest, millises klassis ta õpib.

Sest haridus on ühine tee. Ja kui see tee on päriselt avatud, liigume lõpuks palju kaugemale – kõik koos.