Ligipääsetavus ei ole luksus, vaid Pärnu elanike põhiõigus

ETHEL AOUDE, Eesti 200

Kujuta ette, et tahad minna sõpradega kinno, aga sinu jaoks on saalis vaid kaks kohta – mõlemad halva nähtavusega, kumbki eraldi reas või külje peal, nii et sa ei saa isegi oma sõbraga kõrvuti istuda. Või et soovid kohvikus süüa, aga menüü lugemisega ei saa sa iseseisvalt hakkama ja vajad abi. Just selliseid olukordi kogevadki iga päev erivajadustega inimesed – ratastoolikasutaja ei pääse kinos või teatris sõbraga kõrvuti istuma ning nägemispuudega inimene ei saa enamasti restorani menüüd iseseisvalt lugeda.

Minu magistriuuring meelelahutusteenuste kättesaadavusest erivajadustega inimestele Pärnu kaubanduskeskustes tõi välja, et sellised probleemid ei ole erandid, vaid argipäev.

Tegemist ei ole pelgalt ebamugavusega vaid signaaliga, et ligipääsetavus ei ole meil normaalsus vaid hoopis erand..

Pärnus elab üle 51 000 inimese, kellest 8415 on ametlikult kinnitatud puue. Puue on alati seotud erivajadustega, kuid erivajadused ei ole alati seotud puuetega. See tähendab, et tegelik sihtrühm, kes vajab ligipääsetavat keskkonda, on märksa laiem – siia kuuluvad ka eakad, lapsevankriga vanemad või ajutise vigastusega inimesed. Kui me räägime ligipääsetavusest, siis räägime lahendustest, mis puudutavad tegelikult pea igaüht meist.

Pärnu linnas on ligipääsetavuse osas nii häid kui ka halbu näiteid. Hea näide on uus bussijaam: seal on maas kombatavad jooned, mis juhatavad nägemispuudega inimese ohutult uksest kassani, ning kassas on silmusvõimendi, mis muudab teeninduse kättesaadavaks vaegkuuljale. See on kodulinna positiivne näide lihtsast, aga mõjusast lahendusest, mis annab inimestele iseseisvuse ja turvatunde.

Halva näitena võib tuua Papiniidu ristmiku, mis on vaegnägijate jaoks lausa eluohtlik. Valgusfoor piiksub igas suunas ühtemoodi, kuigi autod ei peatu kõikidel radadel korraga. Nii ei tea vaegnägija, millal ja kust on tegelikult ohutu üle tee minna. Lahendus oleks lihtne – suunapõhised helisignaalid –, kuid nende puudumisel on iga teeületus seotud riskiga.

Ligipääsetavuse puudumine ei tähenda ainult liikumisraskusi. See tähendab isolatsiooni. Kui inimene peab loobuma kinost, restoranist või kontserdist, siis kaotab ta võimaluse sotsiaalseks eluks ja ühiskonnas osalemiseks. See mõjutab otseselt vaimset tervist ja suurendab üksildust. Samal ajal kaotavad ettevõtjad kliente – sageli mitte ainult ühe, vaid terve perekonna või sõpruskonna, kes jätab tulemata.

Lahendused on aga olemas ja need ei pea olema kallid. Uuringud kinnitavad, et 70% ligipääsetavusest saab tagada juba planeerimise faasis ilma lisakuluta. Universaalse disaini põhimõte ütleb: kui keskkond sobib ühele haavatavale grupile, sobib see ka paljudele teistele – lapsevankriga vanematele, eakatele või turistidele raske kohvriga.

Seetõttu ongi küsimus tahtes ja prioriteetides. Pärnu linn ja ettevõtjad võiksid alustada lihtsatest sammudest:

• viia helisignaalid kogu linnas ühtsele standardile,
• lisada Visit Pärnu või Pärnu linna kodulehele rubriik „Ligipääsetav Pärnu“,
• koolitada teenindajaid märkama ja abistama erivajadustega kliente,
• tagada, et uued arendused – olgu need kaubanduskeskused, kultuurisündmuste paigad, turismiobjektid või suured infrastruktuurilahendused, nagu Via Baltica peatused – oleksid universaalse disaini järgi loodud.

Ligipääsetavus ei ole heategevuslik žest, vaid investeering linna võrdsusesse, turvalisusse ja majanduslikku tulevikku. Pärnu ei pea olema ligipääsetav ainult kuurortlinnana, vaid ennekõike hea elukohana kohalikele inimestele. Turist tuleb ja läheb, aga pärnakas elab ja toimetab siin iga päev.

Alles siis, kui ligipääsetavus saab linna arengu loomulikuks osaks, mitte kõrvalteemaks, võib Pärnut nimetada linnaks, kus iga inimene – sõltumata oma erivajadusest – tunneb end turvaliselt, oodatuna ja väärtustatuna.

Autor on Tartu Ülikooli Pärnu kolledži vilistlane ja ligipääsetavuse entusiast, kes uuris oma bakalaureuse- ja magistritöödes ligipääsetavust koostöös puuetega inimeste organisatsioonide esindajate ja liikmetega.